Panen kirja mõned read, mis mind mõnda aega kummitavad.

Minu poole pöördutakse sageli just nii: "Tule tee paar klõpsu!" või siis "Meil on ainult mõnda pilti vaja". See on tore, et teil on vaja ainult paari pilti/klõpsu. Võtan oma tehnika kaasa ja tulen teen ära. Aga siis see hinnastamise küsimus. Inimesed kipuvad arvama, et kui sõidan kohale, teen need "mõned klõpsud" ära lahkun, siis oleks see kuidagi vähem väärt töö kui tellida mõni pakett, mis hinnakirjas selgelt välja toodud. Enamus soovijatest kas loobub või siis peavad liiga kalliks.  Nõustuvad,  küll aga vastumeelselt, justkui oleks töömaht ja panus paari klõpsu korral kuidagi väiksem. 

Lubage ma selgitan veidi:

Ma olen tänulik kõikide klientide eest, kes minu kaamera eest on läbi käinud! See postitus ei puuduta kedagi isiklikult.

Fotograafia on minu töö. Hobi ja ka töö. Täna tegelikult ainus töö, mida ma teen ja millega elatist teenin. Püüan siinkohal tõmmata paralleeli juuksuriga või miks mitte ka näiteks kokaga. Või hoopis rõivadisaineriga. Usun, et keegi ei kauple kui on vaja juukseid lõigata, cateringi tellida või eritellimusel riideid valmistada. Fotograaf on selline hägune amet, sest kõik ju teevad pilti ja kui keeruline see ikka olla saab. No teedki selle pildi ära ja paned meiliga teele. Küsimus ongi, et miks ise tikuvõileibu ei tehta, soengut ei sätita ning õmblusmasinaga kangast kokku ei lapita? Vastus on lihtne - ei ole piisavalt oskusi ja kogemusi. Fotograafi oskused on minu meelest ajaga mõõdetavad, aga mitte alati. Öeldakse, et professionaalseks fotograafiks kasvab 4-8 aastaga (erinevate allikate väitel). Mõnel juhul ka paari aastaga kui eelnevalt mingi kunstialane põhi all. Usun, et see skaala peab üsnagi paika. Definitsioon on ainult jällegi küsitav. Professionaalne fotograaf on see, kes küsib pildistamise eest raha ja see on tema professioon. Raha samas võib ju küsida ka igaüks, kellel on sotsiaalmeedias ees- ja perekonnanimi photography leht (minul on ka!). Ma olen pildistanud tänaseks ca 5 aastat ja tunnen, et mul on veel nii palju õppida. Ja ma tahan õppida! Vaatan tagasi oma esimestele tehtud piltidele ja loomulikult teeks paljudki teisiti ning teadlikumalt, aga see ongi äge, et võrdlusmoment on olemas ning viie aasta pärast saan võrrelda juba tänaseid töid. Selline elukestev kool. Tahan jällegi paralleeli tõmmata, seekord muusikaga. Melomaaniks kasvatakse ka läbi erineva muusika. Alustad ühe žanriga ja siis kasvad läbi erinevate stiilide, üldjuhul.

Mõte läks uitama. Tulen teema alguse juurde tagasi. Kallis sõber, tuttav, klient või tulevane klient - palun väärtusta seda aega ja pühendumist, mida ma olen enda arengusse panustanud. Mina väärtustan seda just nii nagu olen hinnakirjas kajastanud. 

Aitäh!